kõige selle kiire elutempo keskel oli meil täna innoga hetk aega, et minna järve äärde jalutama. eneselegi aimamatult on sügis ligi hiilinud. lehed on ilusad punakas-kollased ja langevad. õues on sügise lõhna. päike ei paista enam soojalt ja ilmad on ka külmemad. siiski, üksteisel käest kinni võttes ja järveääres jalutades tundsin, kuidas hinge on saabumas viimaks kerge rahu.sügisel on minu sünnipäev. tean seda, sest ootan alati aega, kui lehed kirjuks lähevad ja langema hakkavad. siis saab lehe hunnikus mürada. enam pole palju aega jäänud. kõigest kuu aega veel. november ei ole ju enam kaugel.
paar päeva tagasi sai kalli Janno surmast 4 kuud. hingel ei ole kerge, kuid viimaks on saabumas aeg, kui üritan õppida hakkama saada teadmisega, et ta ei tule mu juurde tagasi .. ma mõtlen ta peale .. ma räägin temaga, kui käin ta juures küünalt süütamas.. ja vahel siiski ka kirjutan talle msnis.. mis sest et tea enam kunagi online ei ole.. igal ühel on omad viisid, kuidas hakkama saada, sellised siis on minu omad ..
siiski. kui parasjagu õues vihma ei saja, paistab sügiseselt särav päike. aknast välja vaadates võtab suu muigama see, kui naabrimees ja Bosse õues asjatavad.
Bosse on taksikoer. ilus taksikoer. peaaegu nagu Blacky. selline ilus ja isepäine. mis siis, et peremees tuppa kutsub.. alati on ju asju, mis vajavad nuuskimist ja kohad, mis ootavad avastamist.
=meie maja Bosse=. nagu Inno ütles.
