Tänane hommik minu jaoks ei alganud meeldivalt.
Kuna Inno kustus magama eile alla korrusele - siis norskamise eest pääsemiseks kolisin mina üles korrusele magama.
Hommikul tuli Inno mulle äratust tegema. Koos Benjaminiga. Kuna aga ma tahtsin veel pool tundi vedeleda, üritasin Innole selgeks teha, et koera võiks ta endaga koos alla korrusele viia ja õue lasta.
Kui Inno poolelt trepilt tagasi tuli, et koer sülle võtta ja alla korrusele viia, oli Benji end juba minu kaela peale ja peaümber kenasti paika sättinud.
Inno astus julgel sammul voodi juurde, et sealt koer sülle krahmata, kui järsku tekkis noormehel arvamus, et tema ei soovi tänasel meeldival hommikul emme juurest kusagile minna. Esimest korda oma pea 3 aastase vanuse juures kargas minu punanahkne puuk Inno poole lõrisedes ja plaaniga issi kätt järada. Inno seepeale ehmatas ja kurja häälega röögatas, et "MIS KURAT!??", kui koer mulle pähe kargas ja mind kaitsma hakkas.
Mina aga, püüdes koera maha rahustada ja voodi pealt maha lükata panin käe koera kaelale, et teda enda juurde tõmmata, kui ta just sel samal hetkel keeras pead sinna suunda, kus Inno oli oma käe sirutanud, et koeral kratist kinni võtta.
Koerake tõenäoliselt paha plaanimata suutis minu vasaku käe keskmise sõrme oma tagahammaste vahele võtta ja muhedalt sellel ka oma hambaid rakendada. Koheselt emme kiljatades lasi ta selle ka lahti, aga selleks ajaks oli kahju juba tehtud. Sõrme paremal küljel on pisike verevill ja vasakul poolel suutis ta sõrmeküüse ära muljuda ja küüse kõrvalt lihasse sisse hammustada. Tulemuseks siis verine sõrm ja tõenäoliselt küüs, mis end minu kahjuks maha viskab.
Praeguseks on hammustusest möödunud 12h ja küüse üks äär on sinakas-lilla ning hirmus valus.
See oli siis esimene kord, kui minu punanahk minu vastu hambaid kasutas - olgu see siis hea või pahatahtlikult. Näis, kuidas sõrme elu edaspidi kulgeb.
