kevad südames.

neid ma armastan üle kõige maailmas !! minu pisike perekond !!

nõme nädalavahetus.

terve eelmise nädala ootasin nädalavahetust ja reede õhtut.reede õhtu tuli inno.
ja kui see kõik kätte jõudis oli sama hea kui mitte midagi.
inno oli küll maal, aga noh jah, ega palju vahet poleks ka olnud kui ta oleks elvas olnud.. :( ei näinud ma teda peaaegu üldse.. ei saanud juttu ajada.. ei kaissu..

masendus on. lihtsalt on ja kõik.

all that's new.

nothing much.

üritan jätkuvalt iseendaga hakkama saada. nagu selgub - mitte eriti hästi.

Benjamin on suureks kasvanud. hambad on juba osaliselt vahetunud - tagumised on veel vaid piimahambad. kiusu täis taksikoer. väike vampiir. väga kergesti ärritub, kui oma tahtmist ei saa. aga ülemõistuse armas. :)

update.

Benjamin kukkus eile tiiki. Ujus jäätükkide vahel, aga sai ise ilusasti välja :P
Viisime emaga ta tuppa, föönitasime ja tegime rätikuga ta enam vähem kuivaks.. Ja siis mindi mullamutte kaevama.. =)

Täna nägin üle pika pika aja v2ikevennat. nii hea meel oli. igatsesin teda väga. terveks päevaks kohe hea tuju garanteeritud. kallistas mind pikalt ja sosistas kõrva, et ma ju igatsesin sind v2ike6de. =) Kaupo on eriline. Kaupo on v2ikevenna, keda olen omale alati tahtnud. :) Kaupo on perekond.

Kristjaniga käisime Ipses täna shoppamas.. Inno sünnipäevaks sain enamuse kraamist kätte.. :) Reedel läheme veel innoga poodi..

Benjamin on viimasel ajal õelust täis. :) Kiusab tuksi (Brandyt). tuksil ei ole enam kusagile põgendea ka.. Benji saab ju nüüd igalepoole järele.. hüppab nagu väike gasell :P

Igatsen innot. üksinda maal olla on väga igatsust tekitav.

isiklik imetohter.

täna käisime Inno vanemate juures hakkliha-kartuli vormi söömas.. boonusena anti ka kooki ja ülimaitsvat vahukoort. :)

igatahes, kuna eile oli enesetunne suht võimatu - mistõttu ei tahtnud ma ka väga kaua Monza sünnipäeval olla, siis tänasest ei tasu rääkidagi..
hommikul 3 valuvaigistit.. sügavamat sorti masendus terve päeva..

Inno vanemate juures käies otsustasin, et lasen siis Inno emal lõpuks reikit enda peal proovida lasta.. no ma ei tea. varem ma seda väga ei tahtnud, kuna hirm pettumuse ees oli suur. vägagi suur. miski ei ole aitanud mind neil viimasel ~ 10'l aastal.. võib siis öelda, et usk on kadumas..

igatahes, kui ükskord asjaga alustasime, lugesin ma parasjagu raamatut voodis.. igatahes point selles, et lihtsalt olles - voodis lebades ei olnud enam valus.. selline imelik rahu voolas üle minu.. veider oli olla.. neerud valutasid enne, ja valutavad ka praegu, kuid mitte enam nii hullusti..

igatahes ma proovin kindlasti veel.. kui tal minu jaoks aega on =)
tema ongi minu isiklik imetohter. =)

Kuna kahtlus näris mul hinges, siis täna hommikul Tartu minnes läksime Innoga loomakliinikust läbi ja lasime Benji üle vaadata.
Tädi vaatas, küsis ja katsus - tulemuseks siis paunade põletik. Paunad pidid olema täis, paistes natuke ja põletikulised.. Tädi tühjendas paunasid.. Ja käskis 2 nädala pärast tagasi tulla..
Antibiootikumi kuuri teha ei saa - kuna 1. aprill tegime me alles vaktsiini.. ja kui praegu antibiootikumide peale panna, siis ei ole vaktsiinist kasu..

niisiis.

väike vahekokkuvõte haiglarallist - ei miskit uut.

käsi paistes. valus. valuvaigistid ei aita. söök on kohutav. sure või nälga.

luudensitomeetria sai tehtud - ÕNNEKS ei ole luude hõrenemine edasi arenenud. vähemalt midagigi positiivset. kohati on tiba paremaks läinud. ju siis tänu sellele et olen palju kaltsiumit hakkanud sööma. ja keefiri.

röntgenis käidud - ei ole ta veel pilte näinud ja kokkuvõte selle kohapealt puudub.

vereproovid antud - järgmine reede pidid nad siis selle udupeene tuberkuloosi testi vere kaudu ära tegema - et 2 nädala pärast siis parimal juhul saaks raviga alustada.. halvimal juhul kas ei saa üldse või siis kuu aja pärast - maikuu alguses.

üliõpilased käisid mind katsumas ja torkimas. elav eksemplar - nagu raviarst naerab. tegelt on olukord naljast kaugel.

enam ei jõua. ei viitsi. ei taha. kõik see on nii väsitav. viimased 15 aastat üritada üle olla millestki, millest sa kunagi lahti ei saa.. mida ei anna võita.. vaid vähesel määral leevendada.. MASENDAV. Lihtsalt masendav.

aga nagu mulle öeldi - unistamine on ju tasuta. eks ma siis unistan ilusast elust edasi.

Käisin vereproovi andmas. 12 katsuti täit. 12 !!! enne on ikka maksimaalselt 4 võetud.. nüüd siis pea pool liitrit.. Eks nad sis ole enne ravi põhjalikud ka. Nüüd kohe kohe peaksin minema töntgenisse käest pilte tegema minema.. näis. loodan parimat.

Haigla "võlud"

Täna siis saabusin jälle TÜ Kliinikumi sisekliinikusse. Kui poole 11 ajal suurvisiit tuli - sain osakonna juhataja käest jälle sõimata.

" Geelküüned sul? AH!? Mida sa mõtled? Ja sa oled nii paksuks läinud? Hea elu peal? Nojaa. Et tahame su peal bioloogilist ravi proovida.. Ah et sa ei usu? Vot siis ei saagi.. Ise pead süstima.. Ja mis ma kuulen, et raviarst peab sind telefoni teel taga otsima? Sulle peaks aind leiba ja linnulaulu andma.. ja see leib peaks ka ise tehtud olema.. "

No vabandage väga, aga mida vittu !! Kui ma ei ole viimase 6-7 aasta jooksul mingisugust abi saanud, miks peaksin ma siis nüüd uskuma?