Soldier's eyes.

Õnne ja tervist vennake!! :)

Õnne kallis venna Krissu!! :D

Suure suve algus!

Vahepeal on siis kätte saabunud ootamatult suur suvi. Minu ootus on juba kestnud 19+ nädalat. Kohe kohe on pool aega möödas. :D Siiani ei ole veel aru saanud, et pisike kusagil eriti aktiivselt liigutaks :D

Eile sai koos ema ja isaga Võrtsu äärde vanade juurde uue talu piirimaile istutatud noori tamme puid. :) Peale mida läksid siis jalad eriti paiste :D
Suht õudne oli hommikul ärgata, kui kõndida ja toetada on üli raske. Jalad on nagu pallikesed - mitte miski jalga ei taha mahtuda - ka tavapärased plätad mitte.

Järgmine UH on 28.mai - siis peaksime teada saama Innoga, kumb meil oktoobris ilmavalgust nägema peaks - kas poiss või tüdruk. Ma ise olen suht arvamusel, et pisike on nii häbelik, et paneb jalad risti ja ei näe me mitte kui midagi :D

Ise siiski salaja loodan tüdrukut aga olen suhteliselt kindel, et saabumas on poiss. :D Isegi oleme mõnede nimede peale mõelnud :D Eks siis näha, milliseid kasutada saame :D

Seniks kannatust ja kenat oootust meile! Kohe kohe peaks pisike liigutama ka nii hakkama, et ma tunnen :D

TÜK ROKIB!

Huvitav, kas tänapäeval võib pidada normaalseks seda, kui arstikabineti uksetaga tuleb oodata poolteist tundi.. Peale mida astub sinuni üks vaevu eesti keelt rääkiv noorhärra ja küsib uudishimulikult - "Keda Teie siin ootama? Tänaseks kõik arstid juba majast lahkuma olema.." 
Miks paneb arst kirja aja ja laseb patsiendil oodata, kui ta ise kohal ei suvatse olla? Kes maksab kinni minu maha sõidetud kütuse ja taastab mu ära kulutatud närvirakud? Tubli Tartu Ülikooli Kliinikum! Jätkake samas vaimus!