Hispaania - Santiago de Compostela.

15.-20.11.2009 on minek siis Santiago de Compostela'sse. Sünnipäeva kink ise-enesele missugune. :)

väike heategu.

See pisike beez koer oli täna jälle siin.
See, kes nii kõhna on ja paistab, nagu poleks mitu nädalat korralikult süüa saanud.. :(
Mul oli autos 2 Benjamini kuivatatud sea kõrva.. andsin talle need.. vaeseke kugistas need lausa alla..
Siis andsin talle oma singi piruka ja üle poole koti Benjamini Pedigree krõbuskeid.. ja kausitäie piima.. Teine oli nii rõõmus kohe.. Vähemalt sai vaeseke kõhtu midagigi..

Ta tuleb kahe silla vahelt.. Arvan, et ta elab seal selle Ilvese juures.. Rihm on kaelas.. Taksi kasvu on. Veidi pikemate jalgadega küll, kuid ilus hele hele beeži värvi.. Sõbralik, kuid natuke arglik koer.. Nii kahju on sellest pisikesest..

karamellkissell.

täna katsetasin esimest korda karamellkisselli teha.
kooliajast oli meeles magus mälestus.. ja isu oli ammu peal.

nagu öeldakse, 3 on kohtu seadus, nii läks ka minul täna.. :P 3nda korraga sain õigesti.. :D
eks näis, mis inno arvab, kui ta ükskord koju jõuab.. :)
mulle igatahes maitses väga.. :)

nüüd aga sööks veel ühe kausitäie kisselli.. :D

kool.

Ma annan enda parima. Ja rohkemgi veel.
Keemiat teen. Dekaaniga olen kokku leppinud ka eraviisiline konsultatsioon. Ja materjale loen ja ülesandeid lahendan. Tahan ära teha. Lisaks linnageograafia.

Täna käisin ka Taavi Pae'ga rääkimas. Kultuurigeograafia õppejõud. Valisin tema oma lõputöö juhendajaks. Järgmiseks nädalaks üritan talle ära saata ka esialgse ülesehituse oma lõputööst! :D Ma juba täitsa ootan lõputöö tegemist :D Mulle teema meedib. Ka tema ütles, et väga hea on see, et mul on teema olemas, mitte et ma tulen ja ütlen, et andke mulle teema.

The Guardian Soundtrack: Bryan Adams - Never Let Go

Can you lay your life down, so a stranger can live?
Can you take what you need, but take less than you give?
Could you close every day, without the glory and fame?
Could you hold your head high, when no one knows your name?
That's how legends are made, at least that's what they say.

We say goodbye, but never let go.
We live, we die, 'cuz you can't save every soul.
Gotta take every chance to, show that you're the kinda man who;
Will never look back, never look down,
and never let go.

Can you lose everything, you ever had planned?
Can you sit down again, and play another hand?
Could you risk everything, for the chance of being alone?
Under pressure find the grace, or would you come undone?
That's how legends are made, at least that's what they say?


We say goodbye, but never let go.
We live, we die, 'cuz you can't save every soul.
Gotta take every chance to, show that you're the kinda man who;
Will never look back, never look down,
and never let go.

Gotta take every chance to, show that you're the kinda man who;
Will never look back, never look down,
and never let go.

We say goodbye, but never let go.
We live, we die, 'but you can't save every soul.
Gotta take every chance to, show that you're the kinda man who;
Will never look back, never look down,
and never let go.

Will never look back, never look down,
and never let go.

weekly update.

viimasel ajal ei ole tahtmist olnud midagi blogisse kirjutada. pole nagu midagi asjalikku väga öelda.

Aga mis me siis Benjaminiga vahepeal teinud oleme?

Nädala alguses käisime Tallinnas Monza, Abe ja silesäärse Steffy juures.. :D Mängu ja möllu kui palju.
Järgmisel hommikul käisin arstil. Ei olnud ülemõistuse häid uudiseid. Opp lükati aasta alguses esimesse 3 kuusse. Haigekassal ei ole rahasid. Miks see mind küll ei üllatanud. Näis aga, kuidas sinnani hakkama saan.. Täna on ülemõistuse raske. Meeletult valus ja raske. Aga kui ohkimine ei ole ka siiani aitanud, siis kas on mõtet ka nüüd alustada?

Igatahes arstilt tagasi tulles avastasin midagi, mille pidin lihtsalt jäädvustama :P



Reedel käisime Õisus tädi Merru ja onu Ahto juures. :D Seal ei läinud ka just kõige paremini.. Väike kirjeldus sellest mis juhtus:

Kuna Benjamini isa Blacky on väga ülbe ja kohati õela iseloomuga, siis tema teiste koertega üldse läbi ei saa. Ei jahil, ei kodus, ei jalutades.

Benjamin ise on meil üldjuhul sellise rahuliku iseloomuga - hoiab eemale ja on tasane. Kuni läheb kakluseks.

Üleeile siis õues olles alguses oli kõik kena ja rahulik, kuni ühel hetkel isa Blacky läks midagi kaevama, ning teda väga ärritas see, et pojake Benjamin julges vaadata 5 meetri kauguselt ja Blacky peremehele läheneda (vähemalt ma arvan, et asi oli selles). Peale seda läks kakluseks (enne kõnniti kangete jalgadega ja urisedes ringi).

Koerad ise terved, kuid peremehed haavatud. Väiksem justkui annab alla ja ei kakle vastu, kuid suurem ei jäta. Lõriseb, välgutab hambaid ja karvu lendab kui lund.
Lahutasime koerad ära - isa tõsteti krattipidi üles, mille peale pojake siis arvas, et oleks õige hetk minna kättemaksu saagale.
Hüppas isale tagushmenti hammastega kinni. Pojake on sellekohapealt täitsa isa iseloomuga.. Ei anna alla peale kaklust. Ikka vaja tagasi teha. Hammas hamba, karv karva vastu.

Karistasime. Hetkeks justkui tundus, et rahu majas. Peale seda, kui isa peale nüpeldamist lahti lasti, vaatas ta eemalt 3 sekundit ja sööstis jälle minu poole. Benjamin kiljudes jooksis mulle sülle, isa lõrisedes ja mõrtsuka nägu peas jooksis talle järele.. Jõudsin veel jalad mingil hetkel kokku lükata ja ette sirutada, et vanemat taksi peatada. Siiski jõudis isa pojal tagumikust hammastega kinni võtta.. Karvu suu täis ja õelust ülearugi.
Sai seepeale isa autosse kinni pandud. Pärast ka tuppa minnes, koer istus teisel pool ust ja lõrises. Ei teinud me häält ega midagi. Sai aru kohe, kes teiselpool ust on. Ööseks läksime teisele korrusele magama. Vana kuri käis kangete jalgadega ringi ja urisedes nuuskis kõiki, kes tuppa tulid..

Augusti alguses oli neil ka kaklus, kuid peale seda saadi kenasti sõbralikult läbi. Koos õues olles mängiti ja kaevati.. Ei olnud tigedusest jälgegi.. Nüüd aga isa ei jäta kohe üldse.. Isegi, kui ta kusagil tagatoas eemal on, ei julge Benjamin ringi liikuda.. Hirmuga vaadatakse kogu aeg üle õla, äkki õeluskott tuleb..

Eile (laupäeval) käisime vanaema juures Võrtsu ääres ja võtsime tuki-tuki (Brandy) kaasa ja tulime kõigi kahe taksiga koos tööle.. :D
Väga huvitav oli neil siin..
Kaevati kraatreid liiva sisse.. Peesitati päikese käes.. sõime kolmekesi pasteedi saia :D

Benjamin ühel hetkel avastas, et liiva peal peesitavad päikese käes pardid.. Kohe tekkis kohustus nad sealt ära ajada.. Pardid panid lendu.. Benjamin vette järele.. Ja ikka kaugele.. Olin sunnitud riietes üle põlve vette jooksma, et koer tagasi kutsuda.. Muidu oleks jõevooluga Tartu poole läinud.. :S Seekord läks õnneks siiski.. Jõudis omal jõul tagasi ujuda..







Eile õhtul, kui oli magama mineku aeg, siis halas ja ulus köögis nii südantlõhestavalt.. Issuke läks õue suitsule ja jättis ukse haagist lahti.. Benjamin - kaval nagu taks ikka - kasutas juhust ära ja jooksis minu juurde voodisse teki alla peitu.. Issuke tuli tuppa.. Otsis koera.. Issuke seepeale siis kergitas teki äärt.. Ja koer vaatas suurte valgete vasika silmadega otsa.. Justkui tahaks küsida, et kas sa mind üldse ei armasta, et sa mul emme kaisus olla ei luba.. ? No ja nii siis issu lubaski Benjaminil minu kaissu ööseks jääda..

Vaadates hommikul seda väikest tegelast.. Süda sulas sees.. Fimbot küll ei ole enam, kuid tunnen, et ta armastab mind sama palju, kui mu kadunud Fimbo.. Miski tema silmis meenutab mulle Fimbot. Igatsen oma kullakest. :(

The Guardian

Üle pika aja jälle midagi asjalikku ja südandtliigutavat.
Kevin Costner, Aston Kutcher. 2006.a.

eile lasti mind jälle üle. ma kohe teadsin seda. hommikul Olerexi rehvi vahtu ostma minnes nägin teda. suured säravad herilase prillid peas ja veidi väsinud ilmega. "Ja lasidki üle. Ma ütlesin kohe ju sulle, et nii läheb.." nii ma siis talle ütlesin. Noh jah.

Inno käis maal kala järel. Kodu jõudes olla minu mustad adidase tossud olnud ühe otsaga juba voodis.. Pluuse ja püksid aga otsaga koridoris kingariiuli juures..

Eile kokkasin. Kuna ei olnud isu kana ega kartuli järele, siis käisin Konsumis ja ostsin kobeda kapsa ja tegin hakkliha-kapsahautist. Päris hea. Nämm.

Jõesuus on omad ilud ja omad võlud. tänaste võlude alla kuulus näiteks vesipiibu nautimine. isegi kaminasse sain enne tule tehtud. uskumatu. ma olen algaja oskustega püromaan. :D




palju on viimasel ajal valesti läinud. palju, mille üle mõelda. palju, mida kahetseda. palju igatsust.

olen vahepeal laisk olnud. ei ole ka blogisse kirjutada. mitte et siin nii väga oleks olnud midagi kirjutada.

nädalavahetusel olin maal. Maarek oli ka külas. tööjuures oli ta minuga ka kaasas. päris kihvt oli. sai jälle filme vaadatud ja igasugu asju räägitud. :)

tööd peaks üleüldse rohkem tegema. paha paha kui laisaks olen jäänud.

reedel käisime Antsuga Laulupeomuuseumis "TuleTulemine 2009" tänuüritusel. Kõige meeldejäävam seik oli see, kui Hannes Astok jagas pisikesi tänukirju ja meenetega kotikesi ning Anzori Barkalaja nime asemel kõlas hoopis ANZORI BALALAIKA! :D
kõige piduliku osa lõpus näidati "Tule Tulemine 2009" filmi. Väga kihvt sai kokku panduna. Sealt siis ka üks meeldejääv lugu siia lõppu.

Tean, et õnn kuulub neile,
kes sinililledest heldivad ja
keda tähistaevas mõtlikuks teeb,
kes tahavad teada,
mis on mägede taga
ja asjade sees.
Kes nõrgemaid kaitsevad ja
tugevate vastu lähevad,
kes valgel ööl ei saa magada ja
kes vihmavee sees tahaks
paljajalu paterdada....

nüüd on see siis käes.

Mareti tegemata jätmised. täna hommikul tuli Jaanikalt kiri. See ja see ja see ja see ja need asjad koristamata. räämas ja kole on.
miskipärast, kui vaatan vihikut, kus kirjas peaks olema kuupäevad, mil keegi koristas, siis on seal kirjas vaid minu nimed ja kuupäevad, mil mina olen koristanud. tuleb vist Maretile meeldetuletuskiri saata. kurjemat sorti kiri.

sünnipäevalaps.

ISSUKE. PALJU ÕNNE!