Räägitakse, et kusagil taevas on üks paik, mida hüütakse Vikerkaaresillaks.
Kui armastatud lemmikloom sureb, läheb ta Vikerkaaresillale.
Seal on mäed ja orud ning rohelised aasad, kus nad kõik saavad üksteisega mängida. Seal on küllaldaselt toitu ja vett, et meie sõbrakesed tunneks end mugavalt, ning päikesepaistet, mis neid soojalt paitab.
Seal saavad vanad ja väetid jälle noorteks ja elujõulisteks; vigastatute haavad paranevad ning neist saavad taas terved ja tugevad. Just sellised nagu me neid mäletame möödunud aegadest.
Meie sõbrakesed on rõõmsad ja rahulolevad, kuid siiski on midagi, mis jääb puudu täielikust õnnest - igaüks neist igatseb taga kedagi väga erilist nende jaoks,
kedagi, kes jäi neist maha, kui nad pidid lahkuma.
Nii nad seal mängivad ja jooksevad kõik koos, kuni saabub päev, mil üks sõbrake peatub ootamatult ja heidab pilgu kaugusesse. Tema silmakesed löövad särama. Tema keha lausa väriseb ärevusest. Äkitsi lahkub ta teistest, joostes, lausa lennates üle rohelise aasa, käpakesed kannavad teda üha kiiremini kaugemale...
Sind on märgatud!
Ja kui Sina ning Su sõbrake lõpuks kohtute taas, embate teineteist rõõmsalt ja kaua, et enam ealeski teineteisest mitte lahkuda. Need rõõmsad märjad musid
ujutavad üle Su näo, Su käed paitavad jälle hellalt oma armastatud lemmiku pead ning Sa vaatad taas oma sõbrakese ustavaisse silmadesse; ta lahkus küll ammu Su elust, kuid ei iial Su südamest.
Ja siis lähete te koos üle Vikerkaaresilla...
/Autor teadmata/
Ütlesin sulle Fimbsu, kui lahkusid minust, et varsti näeme.. Oota mind. Küll jõuan ka mina ükskord sinna, kus ootamas oled sina..