Aga mis me siis Benjaminiga vahepeal teinud oleme?
Nädala alguses käisime Tallinnas Monza, Abe ja silesäärse Steffy juures.. :D Mängu ja möllu kui palju.
Järgmisel hommikul käisin arstil. Ei olnud ülemõistuse häid uudiseid. Opp lükati aasta alguses esimesse 3 kuusse. Haigekassal ei ole rahasid. Miks see mind küll ei üllatanud. Näis aga, kuidas sinnani hakkama saan.. Täna on ülemõistuse raske. Meeletult valus ja raske. Aga kui ohkimine ei ole ka siiani aitanud, siis kas on mõtet ka nüüd alustada?
Igatahes arstilt tagasi tulles avastasin midagi, mille pidin lihtsalt jäädvustama :P
Reedel käisime Õisus tädi Merru ja onu Ahto juures. :D Seal ei läinud ka just kõige paremini.. Väike kirjeldus sellest mis juhtus:
Kuna Benjamini isa Blacky on väga ülbe ja kohati õela iseloomuga, siis tema teiste koertega üldse läbi ei saa. Ei jahil, ei kodus, ei jalutades.
Benjamin ise on meil üldjuhul sellise rahuliku iseloomuga - hoiab eemale ja on tasane. Kuni läheb kakluseks.
Üleeile siis õues olles alguses oli kõik kena ja rahulik, kuni ühel hetkel isa Blacky läks midagi kaevama, ning teda väga ärritas see, et pojake Benjamin julges vaadata 5 meetri kauguselt ja Blacky peremehele läheneda (vähemalt ma arvan, et asi oli selles). Peale seda läks kakluseks (enne kõnniti kangete jalgadega ja urisedes ringi).
Koerad ise terved, kuid peremehed haavatud. Väiksem justkui annab alla ja ei kakle vastu, kuid suurem ei jäta. Lõriseb, välgutab hambaid ja karvu lendab kui lund.
Lahutasime koerad ära - isa tõsteti krattipidi üles, mille peale pojake siis arvas, et oleks õige hetk minna kättemaksu saagale.
Hüppas isale tagushmenti hammastega kinni. Pojake on sellekohapealt täitsa isa iseloomuga.. Ei anna alla peale kaklust. Ikka vaja tagasi teha. Hammas hamba, karv karva vastu.
Karistasime. Hetkeks justkui tundus, et rahu majas. Peale seda, kui isa peale nüpeldamist lahti lasti, vaatas ta eemalt 3 sekundit ja sööstis jälle minu poole. Benjamin kiljudes jooksis mulle sülle, isa lõrisedes ja mõrtsuka nägu peas jooksis talle järele.. Jõudsin veel jalad mingil hetkel kokku lükata ja ette sirutada, et vanemat taksi peatada. Siiski jõudis isa pojal tagumikust hammastega kinni võtta.. Karvu suu täis ja õelust ülearugi.
Sai seepeale isa autosse kinni pandud. Pärast ka tuppa minnes, koer istus teisel pool ust ja lõrises. Ei teinud me häält ega midagi. Sai aru kohe, kes teiselpool ust on. Ööseks läksime teisele korrusele magama. Vana kuri käis kangete jalgadega ringi ja urisedes nuuskis kõiki, kes tuppa tulid..
Augusti alguses oli neil ka kaklus, kuid peale seda saadi kenasti sõbralikult läbi. Koos õues olles mängiti ja kaevati.. Ei olnud tigedusest jälgegi.. Nüüd aga isa ei jäta kohe üldse.. Isegi, kui ta kusagil tagatoas eemal on, ei julge Benjamin ringi liikuda.. Hirmuga vaadatakse kogu aeg üle õla, äkki õeluskott tuleb..
Eile (laupäeval) käisime vanaema juures Võrtsu ääres ja võtsime tuki-tuki (Brandy) kaasa ja tulime kõigi kahe taksiga koos tööle.. :D
Väga huvitav oli neil siin..
Kaevati kraatreid liiva sisse.. Peesitati päikese käes.. sõime kolmekesi pasteedi saia :D
Benjamin ühel hetkel avastas, et liiva peal peesitavad päikese käes pardid.. Kohe tekkis kohustus nad sealt ära ajada.. Pardid panid lendu.. Benjamin vette järele.. Ja ikka kaugele.. Olin sunnitud riietes üle põlve vette jooksma, et koer tagasi kutsuda.. Muidu oleks jõevooluga Tartu poole läinud.. :S Seekord läks õnneks siiski.. Jõudis omal jõul tagasi ujuda..
Eile õhtul, kui oli magama mineku aeg, siis halas ja ulus köögis nii südantlõhestavalt.. Issuke läks õue suitsule ja jättis ukse haagist lahti.. Benjamin - kaval nagu taks ikka - kasutas juhust ära ja jooksis minu juurde voodisse teki alla peitu.. Issuke tuli tuppa.. Otsis koera.. Issuke seepeale siis kergitas teki äärt.. Ja koer vaatas suurte valgete vasika silmadega otsa.. Justkui tahaks küsida, et kas sa mind üldse ei armasta, et sa mul emme kaisus olla ei luba.. ? No ja nii siis issu lubaski Benjaminil minu kaissu ööseks jääda..
Vaadates hommikul seda väikest tegelast.. Süda sulas sees.. Fimbot küll ei ole enam, kuid tunnen, et ta armastab mind sama palju, kui mu kadunud Fimbo.. Miski tema silmis meenutab mulle Fimbot. Igatsen oma kullakest. :(
