väike vahekokkuvõte haiglarallist - ei miskit uut.
käsi paistes. valus. valuvaigistid ei aita. söök on kohutav. sure või nälga.
luudensitomeetria sai tehtud - ÕNNEKS ei ole luude hõrenemine edasi arenenud. vähemalt midagigi positiivset. kohati on tiba paremaks läinud. ju siis tänu sellele et olen palju kaltsiumit hakkanud sööma. ja keefiri.
röntgenis käidud - ei ole ta veel pilte näinud ja kokkuvõte selle kohapealt puudub.
vereproovid antud - järgmine reede pidid nad siis selle udupeene tuberkuloosi testi vere kaudu ära tegema - et 2 nädala pärast siis parimal juhul saaks raviga alustada.. halvimal juhul kas ei saa üldse või siis kuu aja pärast - maikuu alguses.
üliõpilased käisid mind katsumas ja torkimas. elav eksemplar - nagu raviarst naerab. tegelt on olukord naljast kaugel.
enam ei jõua. ei viitsi. ei taha. kõik see on nii väsitav. viimased 15 aastat üritada üle olla millestki, millest sa kunagi lahti ei saa.. mida ei anna võita.. vaid vähesel määral leevendada.. MASENDAV. Lihtsalt masendav.
aga nagu mulle öeldi - unistamine on ju tasuta. eks ma siis unistan ilusast elust edasi.
