jõudes linna, pidime minema kohe kliinikusse. kliiniku juurde jõudes arvas Berry, et tema täna autost välja ei tule. luuk lahti, istus põmmpea tähtsalt ilase näoga ema kõrval ja ootas. kutsusin teda välja. ei. ei tule. tule ise kui tahad. aga siis kui mingi vanamees jalgrattal mööda sõitis, tekkis koeral tahtmine autost välja tulla ning suure urina ja haukumisega tuju vanamees ära süüa.
ema rahustas põmmpea maha. ükskord, kui saabus siis aeg sisse minna, ja koer üle vaadata, tekkis mul lausa hämming. koer peaaegu jooksis mu jalust maha - peaasi, et aind esimesena sisse uksest saaks. ema veel hõikas, et kas vitriinid ikka seina ja põranda külge kinni on keevitatud. :P
arst vaatas Berry kõrvu. võttis proovi ja vaatas mikroskoobi all. seened. kõrvas mingid seenelised. hakkasime siis kolmekesi kõrvu pesema ja puhastama. arst lasi süstlaga sooja vett kõrva, mudis seda natuke ja sis lasi koeral ülejäänu teha. ülejäänu tähendas siis - raputada nii nagu oskad - levitades ülehelikiirusel tatti, ila ja karvu. pool tundi hiljem - ma olin kaetud ilaga. täis koerakarvu ja haisesin koera järele. nojah. laske veel maakast bernhardiin linna kolama.
kodu jõudes oli nagu alati taksikoer Brandy täis ülbust ja õelust. miks sind kaasa võeti ja mina koju pidin jääma.. tüüpiline Brandz.
