nagu nahhaal ikka, ei tahtnud ma üksi minna, ning veensin siis kristiina endaga kaasa tulema.
koolitus iseenesest oli huvitav.
mida aga ma üksinda ei oleks tahtnud läbi elada, oli tänane lõunasöök. eelroog siis mingi paprika-kurgi-pähkli jamast kokku keeratud viinamarjadega maitsetu salat. ja kõige tipuks siis molluskitega pasta.
minu söök peab olema surnud, mitte alustama minuga diskussiooni samal ajal kombitsatega teisele poole taldrikut kombates ja ühe suupoolega portselani süües.
söök haises sama rõvedalt, kui ta välja nägi. pidi siis olema pasta - mereandidega. aga no kuidas sa sööd seda kalmaari/kaheksajalga, kui ta nii rõvedalt haiseb ja veel rõvedam välja näeb. esmapilgul ei saanud arugi - makaron nagu makaron ikka. sis aga haisu tundes, mõtlesime kristiinaga, et asi ei ole õige. vaatasime lähedalt, nagu suured prisked tatikollid makaronide vahel. kristiina julges ka proovida. mul aga läks juba niisama selle vaatamisest ja haismisest süda pahaks.
siit siis ka küsimus - kas tõesti on KäsnaKalle nüüd üksinda? oli see tõesti KalmaariKalmer meie taldrikutes, kes kombitsaid tõmmeldes taldriku teise serva püüdis põgeneda meiega samal ajal diskussiooni arendades?
