Toas on taks looritatud silmadega õnnetu tegelane kellel voodisse pole soovitud kohta eraldatud või mitu päeva süüa antud.
Õues sõidab suurele koerale pasunasse ja lõugab terve küla paika.
Teda tuppa meelitades keerab pea kõrvale, sest pealiku mängimine pole veel ära tüüdanud. Lõpuks koju laekudes on jälle kuku-nunnu ja ei tunne koera ära keda eelnevalt sai läbi akna jälgitud.
Küllap taksi tegelik koht on ikka metsas erinevate elukatega võideldes. Meie oma elab mingi osa sellest aias välja. Mõningal määral tekib abitu tunne taksiga, sest minust poleks kunagi jahimeest. Vähemalt oma kaevamise tahtmist saab ta piisavalt maandada, mõned ema lillepeenrad peab ohvriks tooma (kuigi taksi haukumine on järgneva lärmi kõrval poisike).
