Päev päevalt liigun lähemale faktile ja tunnile, mil minust saab lapsevanem. Pisikese taksikoera omanik. Olen mõelnud tulevikule ja oma unistusele. Pisike palkmaja ja minu pere. Unistus, milles on koht kahel pisikesel ja ühel suuremal. Kahel taksikoeral ja siberi husky'l.
Alles üks päev hiljuti küsis vanaema mu käest, mitu last ma tahan tulevikus saada ja kui ma vastasin talle, et ma võib-olla ei tahagi üldse lapsi, ei suutnud ta seda üldse mõista, kuidas on võimalik lapsi mitte tahta. Ka ülejäänud sugulased on mind vaadanud hukkamõistva pilguga, kui olen julgenud välja öelda, et ma pole lastesaamisest (hetkel) huvitatud. Muidugi hakkasid nad kõik arvama, et ma pole siis ju üldse täisväärtuslik naine ja naise elu mõtteks peaksid ikka lapsed olema ja kes siis vanaduses sulle veeklaasi ulatab, jne...Ma ei saa aru lihtsalt. Miks meestele keegi sellist juttu ei aja? Miks on nii, et kui naistel hakkab 25+ tiksuma, hakkavad sugulased igal sünnipäeval ja muudel taolistel üritustel küsima, et millal siis sinul lapsed tulevad?
Kas siis tõesti ongi naise eluülesandeks lapsi saada?
Minu arust ei peaks, lausa ei tohiks lapsi saada need naised, kes juba ette teavad, et nad lihtsalt ei sobi emaks. Saada lapsi vaid sellepärast, et ühiskond justkui eeldab seda naiselt, on ju mõttetus. Lapse saamine pole minu arust nii, et teeme lapse ära ja siis hiljem vaatame, kuidas tema kasvatamisega hakkama saame (loe: kas oled selleks majanduslikult ja psühholoogiliselt valmis). Leian, et pigem jäägu soovimatud lapsed tulemata. Lõpuks lisan veel nii palju, et minu arust ei pea naine lapsi saama, kui ta ei taha. Jätkem igale naisele oma vaba valik, mitte ärgem mõistkem neid naisi hukka, kes lapsi ei taha.
Tänan tähelepanu eest!
