viimastel päevadel pole hingerahu. Fimboga ei lähe kaasjad paremuse poole. ilma valuvaigistiteta enam üldse ei saa. nüüd ei piisa ka sellest enam, kui päevas ühe doosi annan. kas on vaja kahte või isegi kolme. õhtul ja hommikul on kindlasti vaja anda.
olen ta viimasel ajal öösiti enda juurde võtnud, sest siis tean, et ta on rahulikult paigal ja vähemalt üritab natukenegi magada. kui ta on üksinda all korrusel, siis kõnnib ta ringi ja otsib kohta.
eile saatsin emale sõnumi. raske on küll, kuid tuleb teha seda, mis on Fimbo jaoks parim, mitte minu jaoks. lubasin endale, Fimbole ja emale, et kui vaja, siis lasen tal parematele jahimaadele minna.. lasen ta magama panna. peaasi on ikkagi see, et tal ei oleks valus, et ta ei peaks piinlema.
kõik need pea 10 aastat on ta mu jaoks olemas olnud. on ta minuga kaklenud, minuga mänginud, minu kaisus olnud. ta on minu jaoks olemas olnud ja minu sõber olnud. nüüd on mul aeg olla tema jaoks olemas. teha nii, mis talle parem.
ootan, kui ema koju tuleb, ja siis vaatame edasi. ega ta kerge ei saa olema, kuid vähemalt tean nii mina, kui tema, et sõber on sul elu lõpuni olemas ja truu.
