kahekesi kodus. inno on tööl.
ommikul 8 ajal käisime õues asju ajamas. siis tulime tuppa tagasi ja magasime edasi. kella 11ni. :) siis jälle õue ja siis hommikusöök. kellele hambgurger, kellele keedetud seakeel :P
nüüd vaatame koos seda sassis tuba ja mõtleme, et peaks koristama. kes põrssapesas ikka elada tahab. eks me hakkame siis pisitasa peale. :D
vaatan Benjamini ja näen temas seda natukest, mis Fimbo oli. Muidugi ei anna seda üldse võrrelda, kuid miski mind Benjamini vaadates lohutab. Ta ei ole Fimbo, ta ei saa selleks kunagi. Kuid ta on olemas mu jaoks.
Eile viljandis käies, ütles Piret mulle "Need, kes surevad, neile on see kerge. Need kes temast maha jäävad, neile on see raske. Nad ei taha lasta lahti.."
Nii see ongi. I won't let go. Ever.
Eile vaatasin jälle netis tätokaid. Otsustasin, et tahan lasta teha omale midagi, mis meenutab mulle Fimbot alati. Ma ei ole seda õiget veel leidnud, aga isegi kui ma ei leia, siis lasen juurde teha pisikese kirja Fimbo nimega. Tema oli mu elu. Tema on osa mu elust alati.
Kodus öeldakse küll, et miks sa teed selliseid lollusi.. Rikud oma nahka.. Aga see on minu nahk ja minu elu. Ma ei kavatsegi ju paljalt 70 aastasena ringi käia - kui vihjatakse sellele, et kui vaa ja kortsus oled, milline see nahk siis välja näeb.. Pole teie asi. Ma ei eeldagi, et keegi mind mõistaks. Peaasi et seda ise suudan teha. Endast aru saada.
mulle meeldib see pilt. mõtlen selle tegemise peale. Sinna kusagile laseks pisikesena Fimbo nime kirjutada.. Siis on ta alati minuga.
