ajad ei ole muutunud. vaid raskemaks läheb. nii minu kui Fimbo jaoks.
õhtud, ööd ja hommikud mööduvad Fimbo seltsis. piin on teda sellisena näha. nii õhtuti kui hommikuti teen talle valuvaigisti süste. ta ei pilguta isegi silma enam selle peale.. :( ootame koos - üksteise kaisus nuttes, millal hakkab rohi mõjuma..
iga väiksemgi liigutus valmistab talle valu.
täna hommikul käisime koos pissil. ilma abita on tal päris raske. nii palju kui saan, niipalju hoian teda süles. niiviisi on ta mul südamele lähemal.
minu pisike. kullake-kullake, nagu ma talle ütlen. selle sõna peale teeb ta mulle musi. :)
3 päeva tagasi käisime saunas. pesin teda oma shampooniga - shokolaadi shampoon. nüüd mu Fimbo lõhnab nagu shokolaad. käisime ka lavapeal kahekesi. varem käisime tihedamini koos saunas - 2 korda kuus kindlasti. talle meeldib. ja siis pärast tuppa minnes tuuakse tagant toast ema kapi pealt föön. antakse märku, et tegid mu märjaks, nüüd kammi mind ka kuivaks :)
üritan ennast tulevase jaoks valmis panna, aga iga päevaga läheb see veel raskemaks. kuidas küll siis tema ennast tundma peaks? oskaks ta vaid öelda mulle, kuidas ma saaksin teda aidata.. tema valu ära võtta, et ta vaid minu juurde veel natukeseks jääks.. :(
ta ei ole isegi vari sellest, mis ta oli varem. silmad on hallid. neis ei ole enam ammu seda sära, mis oli siis, kui ta oli terve. :(
juuli alguses, kui arstil käisime, siis koju tulles.. ja valuhoogude vahepeal oli ta teiste peale tige. tige kogu maailma peale.. nüüd on see kõik möödas.. nüüd otsib ta lähedust ja tähelepanu.. magab kasvõi murupeal su jalgade juures.. vaid et olla sinu lähedal..
oeeh.
Martin ütles mulle - mälestused ju jäävad. kindlasti see on nii, andke andeks, kuid kahjuks hetkel mulle nii ei tundu ja sellest ei piisa. tahan rohkemat. tahan et ta jääks veel minu juurde.
mul on veel olemas ka Inno ja Benjamin, kes üritavad leevendada mu kurbust. siiski, nad ei ole Fimbo. :(
