üksinda.

tunnen end nii üksikuna. miski ei suuda parandada ega täita seda auku, mis jäi sinust mu südamesse. kõik püüavad lohutada, kuid sõnad ei aita. sina oled see, kes peaks siin olema. minu kõrval. sina oled alati osanud valu ära võtta. parandada minu haavu. nii neid mis on hinges, kui ka teisi.. kus oled sa nüüd mu pisike? millele mõtled? mida teed? kas valvad mu üle ja ootad mind?



Eile öösel nutsin end magama.
Fimbo piilupart mu kaisus.. Mõtlesin talle..

Nüüd koduõu on tühi.. Ei ole enam teda mu voodi jalutsis magamas..
Ka mu autoistmele ta enam ei hüppa..
Kellele hüüan nüüd kaasa-kaasa Nimbsu?
Kellele viin sünnipäevaks maiustust?
Kes sööb koos minuga nüüd kevadlille küpsiseid ja juustusaia pasteediga?



tunnen, et miski ei suuda mind lohutada. igatsen teda nii väga. mõtlen sellele,kas tema igatseb, armastab ja ootab mind samamoodi, nagu mina teda? kas ta annab mulle andeks, et pidin nii tegema? kas ta mõistab mu valu ja tehtud vigu?


oota mind kullake. küll me veel kohtume. luban sulle. igatsen sind. oled kallis. anna mulle andeks.