niisiis.
eila siis Pille soovitusel ja väikese abiga, otsisin välja dr. Ühtegi meili aadressi ja kirjutasin talle oma olukorrast.
kuna raadiost ja lehtedest oli kuulda/näha, et aasta algusesse planeeritud kõik operatsioonid lükatakse kuni 6 kuud edasi.. tekkis mul mure.. mis seisu see mind ja mu räsitud rannet jätab.. ??
täna pärastlõunal siis saabus mulle kõne Tallinnas Pelgulinna Haiglast. teatati asjalikult, et järgmine nädal saabuvad Euroopast seadmed ja aparaadid ja kas ma tulen või ei. kuna olen juba pikka aega seda ootanud ja lootnud, siis pikema mõtlemiseta vastasin JAH, ma kindlasti olen kohal.
operatsioon peaks olema siis järgmise nädala alguses 14.-16.12.2009 vahemikus. lubti selle nädala jooksul teada anda täpne kuupäev. eelnevalt vaja ära teha kiired vereproovid ja vaim valmis panna.
kuna pidin võtma 21.12.09 puhkuse, siis rääkisin ka ülemusega. õnneks on ta väga mõistlik inimene. kuna haigekassa tegi sellise triki, et tema enam esimesed ~4-5 päeva ei maksa, siis pole ka vist minul põhjust sinist lehte võtta.. pigem siis võtaksin välja selle "üle oleva" puhkusenädala, mida tervis mulle võimaldab praegusel juhul.
siiski mure on. paanika on lausa. kaua peab käsi kipsis olema? kui valus saab mul olema? kas valusam, kui praegu? kuidas ma 3-4 kuud ühe käega hakkama saan? kuidas nüüd kooliga jääb/saab?
siiski näen kõiges selles mures ka positiivset tuleviku kiirt. äkki peale endoproteesimist ei ole enam käsi see põhjus, mis mind öösiti üleval hoiab.. loodan. arst vähemalt peale viimast konsultatsiooni lubas, et valu alguses kindlasti on - sel ajal, kui on paranemine. pärast aga peaks muretu olema. ja kui hoolsalt käega võimelda, siis peaks käsi hakkama rohkem liikuma, kui ta seda praegu teeb..
aga mida siis ikkagi teha? paanitseda enne operatsiooni ja mõelda kõiksugustele asjadele ja loota paremale tulevikule, või passida tuima näoga niisama ja huvituda mitte millestki, ning olla kindel, et nagunii midagi ei muutu praegusega võrreldes.. ?
