kui rääkisin sinuga õrnuste keeles
mind uskuda harva sa julgesid
kui rääkisin arukas kainuse keeles
siis vastuseks kõrvad sa sulgesid
kui rääkisin sinuga tummuse keeles
mind mõnikord kuulvatki näisid sa
kuid täiesti mõistmatus valusas keeles
siis jälle mu unedes käisid sa
kui proovisin rääkida pilgete keeles
need millest küll sündimast tõrkusid
ma rääkisin sinuga tuhandes keeles
kõik jõuetult tagasi põrkusid
ja uuesti uuesti õrnuste keeles
su luidetel tuikudes hüüdsin ma
ja kaste ja vihma ja allika keeles
su liivasid võluda püüdsin ma
mis asi mis oli ja rääkis mis keeles
kuid midagi purustas lõhkus see
pea rääkima õppisin tundmatus keeles
pea selgeks ma õppisin jõhkruse
sa sõnu ka jõhkruse valusas keeles
ei mõistnud küll taipasid valu sa
ent seda ei mõistnud et minul ses keeles
et minul on sinust veel valusam
sa andesta armas kui tuhandes keeles
ei olda ka armsale mõistetav
võib-olla siis tuhande esimest kallis
ei mõisteta lihtsalt ei mõisteta
ma ometi näen sinu silmis mis keeles
mis keeles küll sõnad su huulile
ja millal see oli ah millal mis keeles
me teineteist viimati kuulsime
Rudolf Rimmel
