üleeile - neljapäeval siis käisin vanaisa-vanaema juures Võrtsu ääres.
juttu tuli meil jällegi ajaloolistest püügiviisidest. sellega seoses täpsemalt kalepurjeka purjevähendajast ja ranna- ja luhamõrdadest.
kuna ma ei ole kunagi näinud, kuidas ranna või luhamõrda sisse pannakse ja mismoodi ta töötab, siis vanaisa leidis ühe vana suurte aukudega katkise mõrra omal kuuri alt.
nii me siis läksimegi mulle hariduslikel eesmärkidel seda näitama.
nalja sai palju. kuna vanaisal on põlved väga haiged, otsustas ta siiski minuga kaasa tulla. tõmbasime kalurikummikud jalga ja läksime. vahekraavipeal, kus on suur palkidest sild tehtud, oli vesi kõrgel ja silla palgid olid üles tõusnud.
vanaisa siis oma kepi ja miski tokiga üritas üle silla saada. koperdasime seal ja lõpetasime sellega, et mõlemad kõhuli silla peal maas. õnneks päästis meid märjaks saamisest kalurikummikud. igatahes sain omal käel ära proovida, kuidas pannakse luhamõrda ja kuidas seda välja võetakse.
kuna nüüd on metsaalused võssa kasvanud - enne olid nad luhad, mis suurvee ajal jäid vee alla - siis pidin ka oma kätega (haigete ja nõrkade kätega) proovima puhastada metsalust, et teha koht mõrrale. vesi oli suhteliselt soe. muidugi kõige selle uue kogemuse juures oli adrenaliin nii tuhisemas, et lühikeste varrukatega särgiga sumasin kõrges külmas vees.
pärast vanaisaga tagasi minnes õpetas ta mulle ka, kuidas mõrratiivast parandada uia'ga. elu missugune.
nüüd tunnen end tõelise kaluri tütrena :)
on, mida elu aeg meenutada. vanaisa hariduslikud eesmärgid. :)
