reede ja laupäeva saatsin osaliselt mööda haiglas. rääkides arstidega ja sealsete õdedega ning jäädes lootma imele.
raske on leppida faktiga, et ükskord tuleb aeg, kui kõik me peame siit ilmast lahkuma.
eile rääkisin ka vanaisale tõtt. teised küll arvasid, et oleks parem, kui ta ei tea, kuid nii ei ole õige. nähes vanaisa reaktsiooni raskele uudisele, tuli mul klomp kurku. see on alles algus.
kui üritada selle peale loogiliselt mõelda, siis mulle tundub, et olen faasis, kus eitan kõike ja mõtlen, et ime sünnib ja see ei olegi nii suur ime.
tean, et täna on juba 9.päev. ja meenutades arsti sõnu - kui tal oleks paremaks läinud, siis oleks seda juba näha olnud - üritan end ette valmistada halvimaks.. kuid seda on pea võimatu teha.
teda seal haiglavoodis nähes, tundub, et vaataksin justkui kedagi võõrast inimest. see ei ole tema moodi üldse.
minus tekitab süümekaid see, et plaanisin talle siin viimase 2-3 nädalavahetuse jooksul koos Benjaminiga külla minna.. ja iga nädalavahetus plaanisin, et homme lähen. ja nüüd, kui nädalavahetus käeulatuses oli, sain teada, et ta on haiglas ja koomas.
meenub viimane kord, kui käisin ta juures. suve lõpul. ta tegi veel mulle oma maitsvaid ja minu lemmikuid pannkooke vahtulöödud muna valgega. :(
ja kevadel oli tal sünnipäev, kus ka koos kommikarbi ja likööriga käisin.
ja nüüd karm ja õel reaalsus. ta on ju mul üks ja ainus. teda seal haiglavoodis sellisena nähes.. ei tunne ma teda äragi. kui öeldakse, et ta on vaid hale vari sellest, kes ta varem oli, siis tema puhul ei saa ka seda öelda.. :(
kõik need voolikud ja see ebameeldiv pisike palat.. ja fakt, et ta ei suuda mulle vastata, nii nagu mina ootan ja igatsen, toob jällegi pisara silma..
tean - vähemalt loodan, et reedel ta tundis mu ära. ta suutis mu kätt suruda.. mulle isegi teatud hetkedel otsa vaadata.. ja see, et ta silmis olid samasugused pisarad, nagu minul, annab mulle lootust uskuda, et ta teadis, kes ma olen.
oh, kus tahaksin, et tema juures olles suudaks ta mind kallistada, öelda mulle, et ka mina olen talle kallis ja et ta armastab mind - nii nagu igakord teda nähes olen mina talle seda öelnud..
et ta uuriks, kuidas mul läheb.. et ta suudaks mulle otsa vaadata ja naeratada.. naerda koos minuga.. öelda mulle, et ära muretse, küll kõik saab korda. elu on ju selleks, et edasi elada..
tean, et oma perest olen mina alati see olnud, kes vanadega alati kõige rohkem läbi käib. ka vanaema ja vanaisa ütlevad, et ma võtan aega, et näidata neile, et olen olemas ja hoolin neist. käin neil külas ja pean neid meeles. kuid miks tunnen nüüd, et olen sel lasnud unarusse vajuda? miks tunnen, et olen teda alt vedanud? :(
minu hinges on jube tühjus ja segadus. kõik mu tunded on iga järgneva meeleoluga vastuolus. ootan 2.novembrit - hingedepäeva. sest tunnen, et kui sel päeval süütan ma küünla, siis ehk saavad mu palved ka vastuse. ehk sünnib ime.
"ime on see, et ta ellu jäi. veel suurem ime oleks see, kui ta sellest eluga välja tuleb.."
kas ma siis sellist sünnipäeva kinki omale tahtsingi? :(
